Teistmoodi IT

Eesti kui digiriik peaks kindlasti võimaldama igal enda kodanikul ühiskonna elust osa võtta. Kui üldine norm on võimalikult palju teha läbi e-lahenduste, siis on oluline ka neile lahendustele suhteliselt vaba ligipääs. See tähendab näiteks võimalust e-hääletada, toimetada eesti.ee portaalis, aga ka kasutada kullerteenuseid ja sotsiaalmeediat, kõike ilma suurtemate ebamugavusteta.

Ma arvan, et suure kasutajaskonnaga riigi infotehnoloogiliste teenuste arendamisesse peaks suhtuma, nagu võiks suhtuda näiteks tavalise toidupoe arendamisesse. Poele peab olema ligipääs nii kaubavedajatel kui ka ostlejatel, sealhulgas ka nt liikumispuudega inimestel. Poest peaks olema võimalus igal ostlejal soovitud kaup kätte saada, sõltumata tema pikkusest, suhtlemisvõimekusest või tehnoloogilistest teadmistest. Pood peaks pakkuma lisaväärtust kogukonnale, näiteks uued töökohad, sh sellised mida saab teha ka erivajadustega inimene. Pood peab olema turvaline, ehk ei varise kokku ning õnnetuse korral on võimalik sooritada päästetöid.

Ettevõtlus ja riik peaks soodustama ka inimesi, kes soovivad IT-tugilahendusi luua ja pakkuda. Minu arvates näide heast projektist selles valdkonnas on Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, kus on võimalik näiteks erivajadusega inimesel omanda IT-süsteemide nooremspetsialisti kutse. Näiteid on ka väikestest noorte IT-firmadest, kes soovivad luua rakendusi mõeldes otseselt puuetega inimestele. Näiteks AudioCat, mille eesmärk on luua visuaalivabasid audio-mänge.

Oluline on suhelda inimestega kes neid teenuseid pakuvad ning ka tarbivad. See aitab kindlasti fokuseerida päriselt vajalikele tehnoloogiatele ning paremini planeerida nende ostmist ja tootmist. Üks näide on näiteks kuulmiskahjustusega peretuttavast, kes läbi telefoni kõlari vibratsiooni suudab aru saada teise inimese kõnest. Võimalik, et tuge pakuks talle juba odavam piiramatu kõne-, sõnumi- ja internetipakett.